Pean ausalt tunnistama, et seda teabeväravat koostama hakates teadsin Helen Parkhurst'i ja Daltoni plaani kohta suhteliselt vähe. Millegi pärast tundub mulle, et Dalton'i plaan pole kunagi päriselt saanud nii palju tunnustust nagu ta seda tegelikult vääriks. Helen Parkhurst'i idee on minu arvates väga hea ja annab õpilastele võimaluse areneda omas tempos, oma võimetele vastavalt, aga see kõik toimub õpilase enda tajutud vastutusel, mis omakorda õpetab lapsi vastutust võtma oma tegemiste ja tegemata jätmiste üle. Just vastutuse võtmise oskus on tänapäeva laste valupunktiks ja see on minu arvates alustala, et oma elus ja töös edukaks saada.
Pedagoogika arengu jooksul on erinevate haritlaste poolt välja käidud ja töötatud erinevaid suundi ja mõtteid selle kohta kuidas ikka peaks lapsi õpetama. Mõned neist on kogunud rohkem tuntust ja on senini rakendatavad ning teised on jäänud kuidagi unustuste hõlma. Mind omakorda hämmastab see, et Dalton'i plaan on populaarne just teatud riikides nagu näiteks Holland, Tšehhi, USA, Jaapan ja paljudes teistes riikides pole see õpetajaid ja haridusteadlasi veenda suutnud. Võib-olla on põhjuseks see, et Dalton'i plaani järgi õpetades peab õpetaja olema väga pädev ning lihtsam on see tund tavakooli mõttes lihtsalt ära anda.
Mulle tundub, et mitte ainult ajalool pole tendents korduda, vaid sama kehtib ka hariduslike ideede kohta - üha enam hakatakse "vana" taasavastama. Lapsekesksus, iseseisvus, kogemusest õppimine on vähesed märksõnad, mis iseloomustavad järjest enam seda kuidas me tahame, et meie lapsi õpetatakse. Usun siiralt, et kõik need omal ajastul tekkinud uuenduslikud ideed kasvatuses põimuvad taas meie haridusse ning tundub, et aeg on selleks juba üsna küps.
No comments:
Post a Comment