Dalton'i plaan

Helen Parkhurst lõi Dalton'i plaani lahendamaks didaktilisi ja organisatoorseid probleeme klaasiruumis, kus õppisid koos erinevas vanuses õpilased. Tema sooviks oli luua uus hariduslik süsteem, mis võimaldaks igal lapsel õppida vastavalt tema vajadustele, huvidele ja võimetele. Plaan on nime saanud Dalton'i linnas Massatchussets'i osariigis asuva keskkooli järgi, kus Helen Parkhurst õpetas. Esimesed selged kontseptsioonid Dalton'i plaani kohta on Parkhurst'i märkmetest leitavad juba 1905. aastast.

Helen Parkhurst üritas luua süsteemi, kus õpilane pole mitte informatsiooni passiivne saaja, vaid aktiivne pool, kes kasutab oma käitumises talle antud kohustusi ja vabadust. Tänapäeval on Dalton'i plaani põhiprintsiipideks vastutus, iseseisvus ja koostöö. Helen Parkhurst pidas algse Dalton'i plaani printsiipideks töötamise ja koostöö vabadust.

Dalton'i plaani printsiibid:

VABADUS ja VASTUTUS - võimalus ja vajadus teha otsuseid ning nende eest vastutust võtta;

ISESEISVUS - õpilaste vaadete kujundamine, huvide küpsemine ja süvenemine, keskendumine tööd tehes, autonoomsus, oma lahenduste leidmine, efektiivne ajakasutus;

KOOSTÖÖ - vajalik oskus, mida läheb vaja terve ülejäänud elu, võimalus töötada kas paarides või gruppides, oma seisukohtade selgitamise oskus, üksteise aitamine, austus ümbritsevate inimeste suhtes.

Dalton'i plaani järgi õpetades jääb õpetaja peamiseks ülesandeks õpilaste jaoks töö ette valmistamine, andes seejuures võimalikult lühidaid ja täpseid instruktsioone. Selles hariduslikus protsessis pole õpetaja juht, vaid pigem juhendaja ja vajadusel ka nõuandja. 

Õpilased on Dalton'i plaani järgi haridusliku protsessi tuumaks ning õppimist iseloomustab eelkõige kogemusest õppimine.

Helen Parkhurst koos lastega raadiosaadet tegemas.

Daltoni laboratooriumi plaani päritolu ja mõjutused

Oma raamatus "Education on the Dalton Plan" kirjutab Parkhurst, et formuleeris oma hariduslikku teooriat alates 1908. aastast, kui üks endistest instruktoritest andis talle koopia Edgar Swift'i tööst "Mind in the Making a Study of Mental Development". Swift jättis kõrvale suulised tunnid ja klassis ette kandmise kui keskaja jäänukid ning soovitas õpetajatel õppida Herbat'i, Froebel'i ja Pestalozzi töödest. Samuti soovitas ta õpetajatel mitte vaadata neid haritlasi kui eeskujusid, vaid ehitada oma teadmised sellele, mida nemad olid juba saavutanud. Swift rõhutas efektiivsust, milleks oli kasuliku töö ja selle saavutamiseks kulunud aja suhe. Parkhurst'i mõjutas see suurel määral ning ta uskus, et õpilased suudavad oma aega ise efektiivselt kasutada kui nad on võimelised aega enda omana tajuma.

1922. a. ilmus Helen Parkhursti raamat "Education on the Dalton Plan"

Parkhurst'i mõjutas ka Edwin Conklin'i töö pärilikkuse ja keskkonna kohta hariduslike süsteemide arendamisel. Parkhurst imetles Conklin'i loobumist institutsioonidest mis edendavad ebasiirust, orjalikku suhtumist autoriteeti ja tõendusmaterjalide eiramist. Dalton'i plaan adresseeris hiljem just eelpool nimetatud probleeme, pöörates tähelepanu kriitilisele meelele, õppimisele väljaspool kooli ning õpilase panemisele kooli range poliitika ja arengu keskmesse.

Oma koolis arendas Parkhurst välja ülesannete süsteemi ja eakaaslaste grupi tuutorluse, mis leevendas tema kui üksikõpetaja pinget mitme kraadi võrra. Kogemus demonstreeris selgelt tema leidlikkust, organisatoorseid võimeid ja julgust oma ideede teostamisel. 

Parkhurst kasutas terminit "laboratoorium", et eristada oma meetodit teistest individualiseeritud meetoditest, millele oli antud nimed neid esmakordselt proovitud linnade järgi nagu näiteks Gary plaan ja Winnetka tehnika.

Oma raamatus "Education on the Dalton Plan" rõhutas Parkhurst oma huvi hariduse ja eluks ette valmistamise suhtes. Parkhurst'i jaoks oli tööjõu hierarhiline süsteem antitees tema enda vaadetele sotsiaalse organisatsiooni kohta.

Maria Montessori mõju Helen Parkhurst'i hariduslikele vaadetele

1913. aastal läks Helen Parkhurst õppima antropoloogia professori Giuseppe Sergi juurde Rooma Ülikooli. Roomas olles avanes Parkhurst'il võimalus minna vaatama Montessori meetodit, mille järel temast saigi selle distsipliini entusiast. Maria Montessori oli noorest Parkhurst'ist vaimustunud ning kutsus ta 1915. aastal San Franciscos toimunud ekspositsioonile, kus tal paluti juhtida klassi Montessori mudeli järgi. 

Antud klassid pidid ekspositsiooni keskuse Hariduse Palees kestma augustist novembrini. Parkhurst, keda Montessori kutsus “Margherita”, oli loomulik valik eelpool nimetatud klassi demonstratsioone juhtima. Helen Parkhurst oli lähim Montessori alter egole, kõigi nende seast, keda ta oli õpetanud oma tööd tegema. Montessori meetodil näidistunnid klassides kestsid ekspositsioonil kokku neli nädalat, kahjuks pidi Parkhurst aga naasema oma kooli Wisconsin'is peale kolmandat nädalat. Kuna Montessori ei suutnud leida ühtegi väärilist inimest klassi demonstratsioone läbi viima, otsustas Parkhurst kokkuleppel oma kooli juhtkonnaga jääda ka viimaseks nädalaks.

Kolmel klassil olid suured klaasist aknad, mis võimaldas jälgijatel näha klassis olevaid lapsi ja õpetajat. Ühes klassis oli kokku 30 last vanuses 2,5-6 aastat, kes olid välja valitud mitmete tuhandete soovijate seast. Jälgijad kas istusid klaasist akende taga või seisid ning jälgisid klassis toimuvat. Klassi näidistunnid said peagi ekspositsioonil väga populaarseks, eriti lõuna ajal, kui lapsi sai näha endile ise lõunat serveerimas, nõusid pesemas ja asju korralikult ära panemas. Õpetajad olid vaimustuses laste entusiasmi intensiivsusest ning korrapärasest rahust, millega lapsed Parkhursti õppinud silmade all töötasid.

Näidistunni klass 1915. a.ekspositsioonil San Franciscos. Vasakult: Mario Montessori, Helen Parkhurst, Maria Montessori ja Adelia Pyle.

Pole kahtlust, et kõigi Montessori protežeede hulgas mängis Helen Parkhurst tema elus väga erilist rolli - Helen oli tütar, keda tal kunagi polnud ja distsipliin, mis kannab edasi tema tööd Ameerikas. Parkhurst'i eristas teistest Montessori ümber kogunenud noortest naistest tema meelekindlus, iseseisvus, eesmärgipärasus ja tahe viia ellu oma ambitsioonid. Kõik need omadused iseloomustasid ka Montessori't ennast samas vanuses. Need head omadused tegid aga ebatõenäoliseks selle, et Parkhurst rahulduks kellegi teise ideede toetamisega, omades juba siis mõtteid oma laboratooriumi plaanist.

1915. aastal lahkus Maria Montessori Ameerikast ning jättis Parkhurst'i oma liikumise esindajaks.

Mõne aja pärast lahkus Parkhurst Montessori koolkonnast, et välja arendada oma Dalton'i plaan, mis edestas Montessori raamatut bestsellerite hulgas ning mida peeti uueks fookuseks laste õpetamisel. Nagu arvata võib, esineb Montessori ja Parkhurst'i ideedes sarnasusi.

1974. aasta märtsi kuus nimetati Wisconsin'i Stevens Point'i kooli auditoorium, kus Helen Parkhurst aastaid õpetas tema nimeliseks. Antud tseremoonial avaldati ka 1915. aastal Maria Montessori poolt Stevens Point'i direktorile John Sims'ile kirjutatud kiri. (Siia tuleb koopia originaalkirjast).