Maria Montessori mõju Helen Parkhurst'i hariduslikele vaadetele

1913. aastal läks Helen Parkhurst õppima antropoloogia professori Giuseppe Sergi juurde Rooma Ülikooli. Roomas olles avanes Parkhurst'il võimalus minna vaatama Montessori meetodit, mille järel temast saigi selle distsipliini entusiast. Maria Montessori oli noorest Parkhurst'ist vaimustunud ning kutsus ta 1915. aastal San Franciscos toimunud ekspositsioonile, kus tal paluti juhtida klassi Montessori mudeli järgi. 

Antud klassid pidid ekspositsiooni keskuse Hariduse Palees kestma augustist novembrini. Parkhurst, keda Montessori kutsus “Margherita”, oli loomulik valik eelpool nimetatud klassi demonstratsioone juhtima. Helen Parkhurst oli lähim Montessori alter egole, kõigi nende seast, keda ta oli õpetanud oma tööd tegema. Montessori meetodil näidistunnid klassides kestsid ekspositsioonil kokku neli nädalat, kahjuks pidi Parkhurst aga naasema oma kooli Wisconsin'is peale kolmandat nädalat. Kuna Montessori ei suutnud leida ühtegi väärilist inimest klassi demonstratsioone läbi viima, otsustas Parkhurst kokkuleppel oma kooli juhtkonnaga jääda ka viimaseks nädalaks.

Kolmel klassil olid suured klaasist aknad, mis võimaldas jälgijatel näha klassis olevaid lapsi ja õpetajat. Ühes klassis oli kokku 30 last vanuses 2,5-6 aastat, kes olid välja valitud mitmete tuhandete soovijate seast. Jälgijad kas istusid klaasist akende taga või seisid ning jälgisid klassis toimuvat. Klassi näidistunnid said peagi ekspositsioonil väga populaarseks, eriti lõuna ajal, kui lapsi sai näha endile ise lõunat serveerimas, nõusid pesemas ja asju korralikult ära panemas. Õpetajad olid vaimustuses laste entusiasmi intensiivsusest ning korrapärasest rahust, millega lapsed Parkhursti õppinud silmade all töötasid.

Näidistunni klass 1915. a.ekspositsioonil San Franciscos. Vasakult: Mario Montessori, Helen Parkhurst, Maria Montessori ja Adelia Pyle.

Pole kahtlust, et kõigi Montessori protežeede hulgas mängis Helen Parkhurst tema elus väga erilist rolli - Helen oli tütar, keda tal kunagi polnud ja distsipliin, mis kannab edasi tema tööd Ameerikas. Parkhurst'i eristas teistest Montessori ümber kogunenud noortest naistest tema meelekindlus, iseseisvus, eesmärgipärasus ja tahe viia ellu oma ambitsioonid. Kõik need omadused iseloomustasid ka Montessori't ennast samas vanuses. Need head omadused tegid aga ebatõenäoliseks selle, et Parkhurst rahulduks kellegi teise ideede toetamisega, omades juba siis mõtteid oma laboratooriumi plaanist.

1915. aastal lahkus Maria Montessori Ameerikast ning jättis Parkhurst'i oma liikumise esindajaks.

Mõne aja pärast lahkus Parkhurst Montessori koolkonnast, et välja arendada oma Dalton'i plaan, mis edestas Montessori raamatut bestsellerite hulgas ning mida peeti uueks fookuseks laste õpetamisel. Nagu arvata võib, esineb Montessori ja Parkhurst'i ideedes sarnasusi.

1974. aasta märtsi kuus nimetati Wisconsin'i Stevens Point'i kooli auditoorium, kus Helen Parkhurst aastaid õpetas tema nimeliseks. Antud tseremoonial avaldati ka 1915. aastal Maria Montessori poolt Stevens Point'i direktorile John Sims'ile kirjutatud kiri. (Siia tuleb koopia originaalkirjast).