Daltoni koolis on harilike klasside
asemel üksikute õppeainete jaoks tööruumid — „laboratooriumid” .
Ruumide puudusel võib korraldada kaks-kolm „ainenurka” ühes ja samas
ruumis, nagu seda tegigi Parkhurst oma esimestel katsetel. Nendesse
laboratooriumidesse koondatakse kõik koolis leiduvad õppeabinõud,
vastavalt õppeainele: katseriistad, mudelid, tabelid, kaardid jne; tähtsaim
osa laboratooriumi sisseseadest on aga raamatukogu tarvilike õppe-,
käsi-, lugemis- ja sõnaraamatutega. Need väikesed raamatukogud
seisavad kappides või isegi lahtistel riiulitel tarvitamiseks
töötundide ajal.
![]() |
Hogeschool Edith Stein, Holland. Laboratoorium. |
![]() |
Hogeschool Edith Stein, Holland. Iseseisvaks tööks mõeldud õppevahendid - ja materjalid. |
„Laboratooriumi” mööbliks on harilikud
lauad ja toolid; kapid, riiulid ja alused õppevahendite jaoks; seinu
katavad, niipalju kui seal ruumi jääb, seinatahvlid. „Laboratoorse” tööviisi juures õpetatakse vähe, peamiselt aga õpitakse isetegevalt.
Iga õpetaja annab omas aines
kolmeastmelised tööjuhised minimaalsete, keskmiste ja maksimaalsete
nõuetega, et võimaldada õpilastele töö valikut individuaalsete võimete
järgi. Parkhursti kõrgemaks ideaaliks ongi õppetöö kohandamine iga
õpilase võimetele ja huvidele. Valides oma maitse järgi töökava ja
siis iseseisvalt töötades, näeb õpilane ise missugusel alal on temal
tugevamad võimed ja õpib õieti hindama vaeva ning aega, mida tuleb
pühendada üksikutele ainetele.
Alal, kus õpilasel on head võimed ja mille
vastu tal ka huvi on, valib ta maksimumkava. Aines, mis valmistab talle
raskusi töötab õpilane miinimumkava järgi. Sellel on ülisuur tähtsus õpilase
tööedus: koolis kaob mahajäänud, nõrga õpilase mõiste. Nõrgemate
annetega õpilane ei jää teatavas aines kellestki maha, sest tal pole
kedagi taga ajada. Ta valib töömiinimumi ja töötab oma jõukohases
tempos, ilma et oleks karta teiste õpilaste ette jõudmist. Samuti ei
tunne õpilane ennast teistest mahajäänud olevat pärast pikemat
puudumist, näit. haiguse puhul, olgugi et tal tuleb siis rohkem töötada.
Tööjuhised on Daltoni kavas olulise tähtsusega. Parkhurst ise arvab, et kogu töö edu olenebki sellest kuivõrd juhised on läbi mõeldud ja täpsalt välja töötatud. Õpetajal tuleb arvestada töö määramisel õpilaste võimeid, andes õpilastele jõukohaseid ülesandeid.
Tööjuhised peavad olema tingimata kirjalikud. Nad sisaldavad harilikult järgmisi punkte:
- Sissejuhatus huvi äratamiseks uue ülesande vastu.
- Teema ehk ülesande tuum.
- Juhised töötamiseks.
- Ülesanded lugemiseks, kirjutamiseks, päheõppimiseks jne.
- Tarvisminevad õppeabinõud, mis leiduvad laboratooriumis; kirjanduslikud allikaid.
- Jooniste, mudelite valmistamine ja teised tööd, mis seotud antud ülesandega.
- Töö arvestamine ülesande täitmisel.
Individuaalse töö kõrval tööjuhiste järgi tarvitatakse ka rühmatööd, kus õpilased jaotavad endi vahel laiema teema üksikud osad ja aitavad üksteist töö läbiviimisel. Iga õppeaasta ja õppeaine kava jaguneb kümneks kuuülesandeks ja need oma kord neljaks nädalateemaks.
Individuaalse laboratoorse töö kõrval on Daltoni koolides igapäev ka harilikke „klassitunde”. Sel viisil sünnib usuõpetuse, laulmise, võimlemise ja võõrkeelte õpetamine, kus individuaalne tööviis ei ole otstarbekas. Peale selle on ka ühiseid tunde selleks, et teha aine tervikulise osa läbitöötamise järel tarvilikke kokkuvõtteid ja arutada ühiselt töö kestel tekkinud küsimusi. Ka võib õpetaja üldisi juhiseid anda kogu klassile enne ülesande täitmist, näiteks matemaatikas põhivalemite tuletamine jne.
Edukaks töötamiseks Daltoni kava järgi on tingimata tarvilik õige aja jaotamine ja selle kasutamine õpilase enda poolt. Õpilase töö annab seda paremaid tulemusi, mida paremini ta oskab arvestada talle antud aega, tarvisminevat jõukulu ja huvi asja vastu ning kõike seda tasakaalustada.
No comments:
Post a Comment