Kasutatud kirjandus

Melkusová, J. Alternative Education Focusing on Dalton Plan. (2011). Diploma Thesis. Masaryk University Brno.

Moškvanová, V. Aspects of the Dalton Plan in Teaching English. (2009). Bachelor Thesis. Masaryk University Brno.

Käis, J. Kooliuuendusest Daltoni plaani alusel. (1928). Kasvatusest nr 5/1928

Reform Pedagogics. Dalton Education (s.a). Külastatud 06.04.2012, aadressil http://projectos.iec.uminho.pt/telmie/hengelo/reforped/dalton/onder.html

Helen Parkhurst  - who was she? (s.a) Külastatud 03.04.2012, aadressil http://projectos.iec.uminho.pt/telmie/hengelo/reforped/theory/theory.html

Encyclopaedia Britannica (s.a) Külastatud 03.04.2012, aadressil http://www.britannica.com/EBchecked/topic/444145/Helen-Parkhurst

Helen Parkhurst (s.a) Parkhurst Family Journal. külastatud 05.04.2012, aadressil www.parkhurstfamily.org/journal/Volume1_Number4.pdf

 http://crossway-community.org/news-and-events/press-release/community-montessori-charter-school-westfield-wheaton-our-glass-classr

Autori järelkaja

Pean ausalt tunnistama, et seda teabeväravat koostama hakates teadsin Helen Parkhurst'i ja Daltoni plaani kohta suhteliselt vähe. Millegi pärast tundub mulle, et Dalton'i plaan pole kunagi päriselt saanud nii palju tunnustust nagu ta seda tegelikult vääriks. Helen Parkhurst'i idee on minu arvates väga hea ja annab õpilastele võimaluse areneda omas tempos, oma võimetele vastavalt, aga see kõik toimub õpilase enda tajutud vastutusel, mis omakorda õpetab lapsi vastutust võtma oma tegemiste ja tegemata jätmiste üle. Just vastutuse võtmise oskus on tänapäeva laste valupunktiks ja see on minu arvates alustala, et oma elus ja töös edukaks saada.

Pedagoogika arengu jooksul on erinevate haritlaste poolt välja käidud ja töötatud erinevaid suundi ja mõtteid selle kohta kuidas ikka peaks lapsi õpetama. Mõned neist on kogunud rohkem tuntust ja on senini rakendatavad ning teised on jäänud kuidagi unustuste hõlma. Mind omakorda hämmastab see, et Dalton'i plaan on populaarne just teatud riikides nagu näiteks Holland, Tšehhi, USA, Jaapan ja paljudes teistes riikides pole see õpetajaid ja haridusteadlasi veenda suutnud. Võib-olla on põhjuseks see, et Dalton'i plaani järgi õpetades peab õpetaja olema väga pädev ning lihtsam on see tund tavakooli mõttes lihtsalt ära anda.

Mulle tundub, et mitte ainult ajalool pole tendents korduda, vaid sama kehtib ka hariduslike ideede kohta - üha enam hakatakse "vana" taasavastama. Lapsekesksus, iseseisvus, kogemusest õppimine on vähesed märksõnad, mis iseloomustavad järjest enam seda kuidas me tahame, et meie lapsi õpetatakse. Usun siiralt, et kõik need omal ajastul tekkinud uuenduslikud ideed kasvatuses põimuvad taas meie haridusse ning tundub, et aeg on selleks juba üsna küps.

Dalton'i koolid mujal maailmas

Kõige tähtsamad ja edukamad Daltoni erakoolid asuvad:

New Yorgis, USA-s (http://www.dalton.org/ )

Asham'i kool Sydneys, Austraalias (http://www.ascham.nsw.edu.au/ )












Tokyo ja Nagoya koolid Jaapanis ( http://www.dalton-school.ed.jp )

Kõige mõjukam ja suurem Daltoni Assotsiatsioon  Euroopas asub Hollandis ( http://www.dalton.nl ), kus üle kogu riigi on kokku üle 330 põhi- ja keskkooli, kus õpetatakse lapsi Dalton'i plaani järgi.

Teiste riikide hulka, kus samuti vähemal või suuremal määral Dalton'i plaani järgi lastele õpetusi jagatakse, kuuluvad: Austria, Hiina, Tšehhi, Belgia, Ungari, Põhja-Iirimaa ja Venemaa.

Dalton'i kool USA-s

Kõige tuntumaks Dalton'i plaani järgivaks kooliks on Dalton'i kool NY-s, mida algupäraselt kutsuti ka Children's University School. Tegemist on esimese Dalton'i kooliga, mille rajas 1919. aastal Helen Parkhurst ning see baseerub kolmes erinevas hoones Manhattanil, New Yorgis. Koolis õpib umbes 1300 õpilast, alates lasteaiast ning lõpetades 12. klassiga.

New Yorgi Dalton'i kooli peahoone

Dalton'i kooli eesmärgiks on tagada õpilastele väga hea haridus, mis võtab arvesse iga õpilase huve, võimalusi ja vajadusi ning seda kõike ühise õppekava raames.

Dalton'i kooli moto - "Go forth unafraid"

Lisainformatsiooni Dalton'i kooli kohta New Yorgis saab kooli koduleheküljelt, mis on väga informatiivne - http://dalton.org/

Kooli populaarsusest ja lõpetajate edukusest õppima asumisel USA eliitülikoolidesse saab muuhulgas lugeda sellelt ülevaatlikult leheküljelt - http://en.wikipedia.org/wiki/Dalton_School

Dalton'i plaani positiivsed ja negatiivsed küljed

Dalton'i plaani positiivsed aspektid: 

• õpilased vastutavad ise oma õppeprotsessi eest

• õpilased saavad areneda ja õppida omas tempos

• sundimatu õhkkond klassis

• koostööoskuste arenemine

• iseseisvuse ja vastutuse võtmise areng

• andekatel ja vähem andekatel lastel on võimalus vastavalt oma potentsiaalile areneda ja õppida

• õpetaja pole juht, vaid pigem nõustaja

• aja kasutamise oskuse areng

Dalton'i plaani negatiivsed aspektid:

• omandatud õppekava kehv tõestatavus

• mittesüsteemne teadmiste omandamine

• vastutus õppeprotsessi eest õpilasel (ei sobi igale lapsele)

• õpetaja professionaalsusele kõrgendatud nõudmised

• gruppides töötamisel teiste õpilaste segamine müra tekitamise läbi

• ei tunnustata õpilaste koduseid töid

Dalton'i plaani rakendamine praktikas

Daltoni koolis on harilike klasside asemel üksikute õppeainete jaoks tööruumid — „laboratooriumid” . Ruumide puudusel võib korraldada kaks-kolm „ainenurka” ühes ja samas ruumis, nagu seda tegigi Parkhurst oma esimestel katsetel. Nendesse laboratooriumidesse koondatakse kõik koolis leiduvad õppeabinõud, vastavalt õppeainele: katseriistad, mudelid, tabe­lid, kaardid jne; tähtsaim osa laboratooriu­mi sisseseadest on aga raamatukogu tarvilike õppe-, käsi-, lugemis- ja sõnaraamatutega. Need väikesed raamatukogud seisavad kappides või isegi lahtistel riiulitel tarvitamiseks töö­tundide ajal.

Hogeschool Edith Stein, Holland. Laboratoorium.

Hogeschool Edith Stein, Holland. Iseseisvaks tööks mõeldud õppevahendid - ja materjalid.

„Laboratooriumi” mööbliks on ha­rilikud lauad ja toolid; kapid, riiulid ja alused õppevahendite jaoks; seinu kata­vad, niipalju kui seal ruumi jääb, seina­tahvlid. „Laboratoorse” tööviisi juures õpetatakse vähe, peamiselt aga õpitakse isetegevalt.

Õpilane ise valib teatava konkreetse ülesande või küsimuse iseseisvaks läbitöötamiseks. Need ülesanded ja küsimused on töötatud välja õpetaja poolt n. n. tööjuhatustena. Nooremate õpi­laste jaoks on tööjuhatused harilikult nädalateemad, vanemate juures — kuu­töö. Valitud töö siht peab olema õpila­sele täiesti selge. Sama selge peab ole­ma temale ülesande sisu täies ulatuses. Vanemad õpilased võivad isegi võtta osa kogu aasta töökava väljatöötamisest, mis selgitab neile nende töö kaugemat lõppsihti.

Iga õpetaja annab omas aines kolmeastmelised tööjuhised minimaal­sete, keskmiste ja maksimaalsete nõue­tega, et võimaldada õpilastele töö vali­kut individuaalsete võimete järgi. Parkhursti kõrgemaks ideaaliks ongi õppetöö kohandamine iga õpilase või­metele ja huvidele. Valides oma maitse järgi töökava ja siis iseseisvalt tööta­des, näeb õpilane ise missugusel alal on temal tugevamad võimed ja õpib õieti hindama vaeva ning aega, mida tuleb pü­hendada üksikutele ainetele.

Alal, kus õpilasel on head võimed ja mille vastu tal ka huvi on, valib ta maksimumkava.  Aines, mis valmistab talle raskusi töötab õpilane miinimumkava järgi. Sellel on ülisuur tähtsus õpilase tööedus: koolis kaob mahajäänud, nõrga õpilase mõiste. Nõrgemate annetega õpilane ei jää teatavas aines  kellestki maha, sest tal pole kedagi taga ajada. Ta valib töömiinimumi ja töötab oma jõukohases tempos, ilma et oleks karta teiste õpilaste ette jõudmist. Samuti ei tunne õpilane ennast teistest mahajää­nud olevat pärast pikemat puudumist, näit. haiguse puhul, olgugi et tal tuleb siis rohkem töötada. 

Andekate õpilaste võimed leiavad samuti Daltoni-süsteemis täielikku are­nemist. Nende kiirele mõtlemisele ja sügavamatele huvidele ei ole enam takistuseks nõrgemate õpilaste aeglane edasijõudmine.

Tööjuhised on Daltoni kavas olu­lise tähtsusega. Parkhurst ise arvab, et kogu töö edu olenebki sellest kuivõrd juhised on läbi mõeldud ja täpsalt välja töötatud. Õpetajal tuleb arvestada töö määramisel õpi­laste võimeid, andes õpilastele jõukohaseid ülesandeid.

Tööjuhised peavad olema tingi­mata kirjalikud. Nad sisaldavad hari­likult järgmisi punkte:

1. Sissejuhatus huvi äratamiseks uue ülesande vastu.
2. Teema ehk ülesande tuum.
3. Juhised töötamiseks.
4. Ülesanded lugemiseks, kirjutamiseks, päheõppimiseks jne.
5. Tarvisminevad õppeabinõud, mis leiduvad laboratooriumis; kirjanduslikud allikaid.
6. Jooniste, mudelite valmistamine ja teised tööd, mis seotud antud ülesandega.
7. Töö arvestamine ülesande täit­misel. 

Individuaalse töö kõrval tööjuhiste järgi tarvitatakse ka rühmatööd, kus õpilased jaotavad endi vahel laiema teema üksikud osad ja aitavad üksteist töö läbiviimisel. Iga õppeaasta ja õppeaine kava ja­guneb kümneks kuuülesandeks ja need oma kord neljaks nädalateemaks.

Individuaalse laboratoorse töö kõrval on Daltoni koolides igapäev ka harilikke „klassitunde”. Sel viisil sün­nib usuõpetuse, laulmise, võimlemise ja võõrkeelte õpetamine, kus individuaalne tööviis ei ole otstarbekas. Peale selle on ka ühiseid tunde selleks, et teha aine tervikulise osa läbitöötamise järel tarvilikke kokkuvõtteid ja arutada ühiselt töö kestel tekkinud küsimusi. Ka võib õpetaja üldisi juhiseid anda kogu klassile enne ülesande täitmist, näi­teks matemaatikas põhivalemite tuleta­mine jne.

Edukaks töötamiseks Daltoni kava järgi on tingimata tarvilik õige aja jaotamine ja selle kasutamine õpilase enda poolt. Õpilase töö annab seda pare­maid tulemusi, mida paremini ta oskab arvestada talle antud aega, tarvisminevat jõukulu ja huvi asja vastu ning kõike seda tasakaalustada.

Dalton'i plaan

Helen Parkhurst lõi Dalton'i plaani lahendamaks didaktilisi ja organisatoorseid probleeme klaasiruumis, kus õppisid koos erinevas vanuses õpilased. Tema sooviks oli luua uus hariduslik süsteem, mis võimaldaks igal lapsel õppida vastavalt tema vajadustele, huvidele ja võimetele. Plaan on nime saanud Dalton'i linnas Massatchussets'i osariigis asuva keskkooli järgi, kus Helen Parkhurst õpetas. Esimesed selged kontseptsioonid Dalton'i plaani kohta on Parkhurst'i märkmetest leitavad juba 1905. aastast.

Helen Parkhurst üritas luua süsteemi, kus õpilane pole mitte informatsiooni passiivne saaja, vaid aktiivne pool, kes kasutab oma käitumises talle antud kohustusi ja vabadust. Tänapäeval on Dalton'i plaani põhiprintsiipideks vastutus, iseseisvus ja koostöö. Helen Parkhurst pidas algse Dalton'i plaani printsiipideks töötamise ja koostöö vabadust.

Dalton'i plaani printsiibid:

VABADUS ja VASTUTUS - võimalus ja vajadus teha otsuseid ning nende eest vastutust võtta;

ISESEISVUS - õpilaste vaadete kujundamine, huvide küpsemine ja süvenemine, keskendumine tööd tehes, autonoomsus, oma lahenduste leidmine, efektiivne ajakasutus;

KOOSTÖÖ - vajalik oskus, mida läheb vaja terve ülejäänud elu, võimalus töötada kas paarides või gruppides, oma seisukohtade selgitamise oskus, üksteise aitamine, austus ümbritsevate inimeste suhtes.

Dalton'i plaani järgi õpetades jääb õpetaja peamiseks ülesandeks õpilaste jaoks töö ette valmistamine, andes seejuures võimalikult lühidaid ja täpseid instruktsioone. Selles hariduslikus protsessis pole õpetaja juht, vaid pigem juhendaja ja vajadusel ka nõuandja. 

Õpilased on Dalton'i plaani järgi haridusliku protsessi tuumaks ning õppimist iseloomustab eelkõige kogemusest õppimine.

Helen Parkhurst koos lastega raadiosaadet tegemas.

Daltoni laboratooriumi plaani päritolu ja mõjutused

Oma raamatus "Education on the Dalton Plan" kirjutab Parkhurst, et formuleeris oma hariduslikku teooriat alates 1908. aastast, kui üks endistest instruktoritest andis talle koopia Edgar Swift'i tööst "Mind in the Making a Study of Mental Development". Swift jättis kõrvale suulised tunnid ja klassis ette kandmise kui keskaja jäänukid ning soovitas õpetajatel õppida Herbat'i, Froebel'i ja Pestalozzi töödest. Samuti soovitas ta õpetajatel mitte vaadata neid haritlasi kui eeskujusid, vaid ehitada oma teadmised sellele, mida nemad olid juba saavutanud. Swift rõhutas efektiivsust, milleks oli kasuliku töö ja selle saavutamiseks kulunud aja suhe. Parkhurst'i mõjutas see suurel määral ning ta uskus, et õpilased suudavad oma aega ise efektiivselt kasutada kui nad on võimelised aega enda omana tajuma.

1922. a. ilmus Helen Parkhursti raamat "Education on the Dalton Plan"

Parkhurst'i mõjutas ka Edwin Conklin'i töö pärilikkuse ja keskkonna kohta hariduslike süsteemide arendamisel. Parkhurst imetles Conklin'i loobumist institutsioonidest mis edendavad ebasiirust, orjalikku suhtumist autoriteeti ja tõendusmaterjalide eiramist. Dalton'i plaan adresseeris hiljem just eelpool nimetatud probleeme, pöörates tähelepanu kriitilisele meelele, õppimisele väljaspool kooli ning õpilase panemisele kooli range poliitika ja arengu keskmesse.

Oma koolis arendas Parkhurst välja ülesannete süsteemi ja eakaaslaste grupi tuutorluse, mis leevendas tema kui üksikõpetaja pinget mitme kraadi võrra. Kogemus demonstreeris selgelt tema leidlikkust, organisatoorseid võimeid ja julgust oma ideede teostamisel. 

Parkhurst kasutas terminit "laboratoorium", et eristada oma meetodit teistest individualiseeritud meetoditest, millele oli antud nimed neid esmakordselt proovitud linnade järgi nagu näiteks Gary plaan ja Winnetka tehnika.

Oma raamatus "Education on the Dalton Plan" rõhutas Parkhurst oma huvi hariduse ja eluks ette valmistamise suhtes. Parkhurst'i jaoks oli tööjõu hierarhiline süsteem antitees tema enda vaadetele sotsiaalse organisatsiooni kohta.

Maria Montessori mõju Helen Parkhurst'i hariduslikele vaadetele

1913. aastal läks Helen Parkhurst õppima antropoloogia professori Giuseppe Sergi juurde Rooma Ülikooli. Roomas olles avanes Parkhurst'il võimalus minna vaatama Montessori meetodit, mille järel temast saigi selle distsipliini entusiast. Maria Montessori oli noorest Parkhurst'ist vaimustunud ning kutsus ta 1915. aastal San Franciscos toimunud ekspositsioonile, kus tal paluti juhtida klassi Montessori mudeli järgi. 

Antud klassid pidid ekspositsiooni keskuse Hariduse Palees kestma augustist novembrini. Parkhurst, keda Montessori kutsus “Margherita”, oli loomulik valik eelpool nimetatud klassi demonstratsioone juhtima. Helen Parkhurst oli lähim Montessori alter egole, kõigi nende seast, keda ta oli õpetanud oma tööd tegema. Montessori meetodil näidistunnid klassides kestsid ekspositsioonil kokku neli nädalat, kahjuks pidi Parkhurst aga naasema oma kooli Wisconsin'is peale kolmandat nädalat. Kuna Montessori ei suutnud leida ühtegi väärilist inimest klassi demonstratsioone läbi viima, otsustas Parkhurst kokkuleppel oma kooli juhtkonnaga jääda ka viimaseks nädalaks.

Kolmel klassil olid suured klaasist aknad, mis võimaldas jälgijatel näha klassis olevaid lapsi ja õpetajat. Ühes klassis oli kokku 30 last vanuses 2,5-6 aastat, kes olid välja valitud mitmete tuhandete soovijate seast. Jälgijad kas istusid klaasist akende taga või seisid ning jälgisid klassis toimuvat. Klassi näidistunnid said peagi ekspositsioonil väga populaarseks, eriti lõuna ajal, kui lapsi sai näha endile ise lõunat serveerimas, nõusid pesemas ja asju korralikult ära panemas. Õpetajad olid vaimustuses laste entusiasmi intensiivsusest ning korrapärasest rahust, millega lapsed Parkhursti õppinud silmade all töötasid.

Näidistunni klass 1915. a.ekspositsioonil San Franciscos. Vasakult: Mario Montessori, Helen Parkhurst, Maria Montessori ja Adelia Pyle.

Pole kahtlust, et kõigi Montessori protežeede hulgas mängis Helen Parkhurst tema elus väga erilist rolli - Helen oli tütar, keda tal kunagi polnud ja distsipliin, mis kannab edasi tema tööd Ameerikas. Parkhurst'i eristas teistest Montessori ümber kogunenud noortest naistest tema meelekindlus, iseseisvus, eesmärgipärasus ja tahe viia ellu oma ambitsioonid. Kõik need omadused iseloomustasid ka Montessori't ennast samas vanuses. Need head omadused tegid aga ebatõenäoliseks selle, et Parkhurst rahulduks kellegi teise ideede toetamisega, omades juba siis mõtteid oma laboratooriumi plaanist.

1915. aastal lahkus Maria Montessori Ameerikast ning jättis Parkhurst'i oma liikumise esindajaks.

Mõne aja pärast lahkus Parkhurst Montessori koolkonnast, et välja arendada oma Dalton'i plaan, mis edestas Montessori raamatut bestsellerite hulgas ning mida peeti uueks fookuseks laste õpetamisel. Nagu arvata võib, esineb Montessori ja Parkhurst'i ideedes sarnasusi.

1974. aasta märtsi kuus nimetati Wisconsin'i Stevens Point'i kooli auditoorium, kus Helen Parkhurst aastaid õpetas tema nimeliseks. Antud tseremoonial avaldati ka 1915. aastal Maria Montessori poolt Stevens Point'i direktorile John Sims'ile kirjutatud kiri. (Siia tuleb koopia originaalkirjast).

Helen Parkhurst (1887-1973)

Helen Parkhurst sündis Durand'i linnas, Wisconsin'i osariigis, Ameerika Ühendriikides 7. märtsil 1887. Ta omandas bakalaureuse kraadi Wisconsin'i River Falls kolledžis aastal 1907. Õpingud jätkusid 1908-1910 Columbia ülikoolis. 1914. aastal õppis Parkhurst Rooma ülikoolis antropoloogia professori Giuseppe Sergi käe all. Oma magistrikraadi pedagoogikas omandas ta aga 1943. aastal Yale'i ülikoolis.

 

Aastatel 1913-1915 töötas ta koos Maria Montessori'ga ning alates 1915. aastast kuni 1918. aastani oli ta Montessori esindaja Ameerika Ühendriikides. Parkhurst ja Montessori jagasid mitmeid sarnaseid jooni ja mõlemaid inspireerisid õpetamisel ette tulevad igapäevased probleemid ning soov paranada lastele antava hariduse kvaliteeti.

 

1919. aastal lõi Parkhurst oma esimese kooli New Yorgis, kus ta hakkas juurutama Daltoni linnas asuvas koolis välja arendatud eksperimentaalplaani.

Tema töödes võib muuhulgas märgata ka teiste reformpedagoogide nagu Maria Montessori ja John Dewey mõjutusi. Üheks esimeseks artikliks, mis avaldati 27. mail 1926 ajakirjas Times Educational Supplement, oli “The Laboratory Plan”. Artiklitele järgnes ka raamat “Education on the Dalton Plan”, mis kogus populaarsust ning mida hakati rakendama nii Ameerikas, Inglismaal, Hollandis kui ka Jaapanis.

Hilisematel eluaastatel töötas Helen Parkhurst erinevates õpetajatele mõeldud akadeemiates, kus ta vastutas hariduslike programmide disaini eest. Samuti jätkas ta tööd lastega ning esitles erinevaid programme raadiosaadetes.

Helen Parkhurst suri 1. juunil 1973. aastal New Milford'is, Conneticut'i osariigis. 

Helen Parkhurst kuulub Socrates'e ja Maria Montessori'ga "100 kõigi aegade suurimate õpetlaste" hulka. 

Helen Parkhurst: "Vaatlemine on aken lapse maailma sisemusse - tema areneva isiksuse sügavustesse".